Külm muutus

Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.

Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.

Over and over

"Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on sündinud maal, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub."

(Hermann Hesse "Stepihunt")








M:  magasid maha hetke mil armastus tekkida võiks

Amsterdam ja tsirkus

Käisin Amsterdamis koolitusel. Tsirkuse treenerite koolitus, kus peamine teema oli sotsiaalne tsirkus ja kuidas sellega toimetada.

Väga inspireeriv ja võimas kogemus. Kohal oli mitmed erinevad euroopa riike esindavad tsirkusetreenerid, kes kõik olid väga rõõmsameelsed ja erinevate kogemustega, kes jagasid oma kogemusi teistega. Mängisime erinevaid lõbusaid mänge, saime ideid enesearenguks kui ka teiste heaolu parandamiseks, käisime koos linnas hulkumas ja lõbusalt aega veetmas. Pidasime maha ühe suurima valesünnipäeva - viimane õhtusöök oli kohas, kus käib palju inimesi ning seal peetakse ka sünnipäevasid, siis meie grupp elas kaasa, kui kellegile plaksutati. Hiljem miskipärast hakkas keegi laulma sünnipäeva laulu, ning meie hakkasime loomulikult kaasa laulma, siis tuli välja, et me laulame oma grupi poisile. Ning terve restoran hakkas meile kaasa elama.. Aga poisil polnud tegelikult sünnipäeva. See oli nii vahva.
Amsterdam andis nii palju juurde - nii äge linn.. vähemalt kesklinn, kus on palju kanaleid ja vesi voolab. See on nagu märk sellest, et rutiinset elu on vähe.. koguaeg on muutused. Majad on nii ägedad, mitte nagu eesti pappmajad.. vaid ikka kivist. Jube palju rattaid.. kõigil on jalgratas, olenemata kui katki see on või mis värvi see on. Kuid see on kesklinnas kõige parem liikumisviis. Ja kõik on nii avameelne. Mis üllatab ja ehmatab esimesel korral.

Pildid tegi Kädi Metsoja

Tuleviku visoon kõrgkoolist ehk mõttelend tundmatusse

Käisin sõbraga koolis. No tegelikult oli mul terviedenduslik hommik. See tähendab, et ma ei stressanud mitte millegi üle. Ärkasin siis, kui ärkasin. Teadsin, et kool algab 8:30, kuid ma ei tahtnud kiirustada ega vihmas rattaga sõita. Jäin koju. Aga Sõber hea helistas mulle ja ütles, et ta ise läheb kooli ning võib mu autoga ära viia. Nii ma siis sattusin kooli. Esimene asi ei olnudki loengusse ruttamine vaid läksime sööklasse istuma. Seal tegime ajurünnakut ühele projektile, mis ehk tulevikus teoks saab. Saime palju inspiratsiooni ja jõudu.

Kell liikus edasi ja mõtlesime, et läheks loengusse. Sinna me ei jõudnud, vaid sõitsime korra Stroomi randa. Seal tuli peast veel igasuguseid häid ideid ja mõtteid. Ka koolikorraldusest ja õppemeetoditest.
Meie mõte tulevikuülikoolist: See võiks olla Waldorfülikool, kus inimesed saavad kasutada omaenda loovust ja oskusi. Seda jagada teistega ja õppida kaaslastelt. Kool loob erinevaid arenemise võimalusi. Õpilastel on võim neid muuta paremaks või arendada uusi võimalusi. Õhkkond on sõbralik ja tolerantne, aksepteeritakse erinevaid isiksusi ning tunnustatakse üksteist. Õppeained võiksid olla pikas listis või kategooriates, kus tudeng neid valida saab. Põhimõttega, et mida tema ise arvab temal vaja minevat. Kuid samas on ka võimalus võtta pakett. Sõber tõi hea näite: Sa tellid fantaasia pizza, kuhu sa ise valid, mis sa sinna peale tahad. Või võtad Hawaii pizza, kus on juba kindlad koostisosad peal. Ehk kui sind huvitab majandus või õigus, saad omale valida majaduspaketi, või õiguse puhul õiguspaketi. Ning alati on võimalus midagi muuta. Oletame, et võtsid alguses kohe Turunduspaketi, ning avastad, et see tegelikult väga ei sobi mulle. Siis järgmisest semestrist paned end kirja Kunstiteraapiasse. Kuid eeldus on ikkagi see, et tuleks semestrid lõpetada arvestatud ainetega. See loob tingimuse, et inimene ikkagi mõtleb läbi, mis ta õppima asub. Väga hea oleks teadmine, kes või mis temast tulevikus saab. Kool ise soovitab ka erinevaid aineid juurde valitud aladele.
Selline kool looks inimesi, kes on täielikud spetsialistid just sellel alal, mis neid huvitab. Inimesi, kes on väga laia silmaringiga, juhul kui nad on otsustanud valida täielikult erinevaid aineid igasugustest pakettidest. Ning kool ei pea kestma 3 aastat, võib olla ka 6 aastat. Nii kuidas keegi tunneb, et palju tal veel vaja õppida on...

See jutt vist läheks väga pikaks. Ning see on ainult esialgne visioon, seda peab veel täiendama ja edasi mõtlema. Aga selline mõttelend on juba nii mõnus, et sa lihtsalt mõtled ja sealt edasi tuleb ideid ainult juurde ja juurde. Ja ma ei jõudnudki loengusse.


Nii on HEA.

Helde puu

Tule, Poiss, tule ja roni

mööda mu tüve üles

ja kiigu mu okstel,

söö mu õunu

ja mängi mu varjus

ja ole Õnnelik.

Raamatust "Helde puu"

Leidsin raamatu, mis mul kaua juba peidus oli olnud. Mõned teavad seda, teised mitte. Väga südamlik ja Tore raamat, millest võib mõista palju erinevaid elu aspekte.

Jalgade seiklused

Kõik sai alguse suurlinnast, kust siht pandi paika. Kahjuks küll jalad ise edasi end ei viinud, vaid aitas neli ratast ja mootor. Kuid kohale jõudes enam jalanõusid ei tunnistanud. Sai tunda rohtu, nii suurt kui väikest. Ja kive.

Vahepeal toimus võistlus, põllul koos hobustega. Eelmine päev ja öö oli palju vett taevast alla toonud ning kabjajäljed pehmes mullas olid sügavad. Jalad tundsid end rõõmsana, kui said mööda pöldu ringi uitada ning tunda muda läbi varvaste tulemas.

Hiljem, kui hobused ja ratsanikud olid oma töö teinud, tuli soe lõke. See tossav puuhunnik tegi olemise lihtsaks. Jalad soojas, puupink istumise all, saaremaine loodus ümber.

Teinepäev oli meri. Olid lained, mis ilmusid tuuletust ilmast. Oli liiv, mis kutsus endale jälgi tegema.

Nüüd nad ootavad uusi ja põnevaid kohti, kus jalutada ning ringi vaadata.

Puu läks reisile

Kurb on astuda läbi Kadrioru pargi, kui tead, et mäe peal pole enam suurt Tsirkusetelki, mis sisse kutsub.
Veider on näha tühja alleed, kus enne monorattad kiirust ületades ringi vurasid, ning ringe ümber Kreutzwaldi tegid.
Ka Suur Kastanipuu tunneb end üksikuna, kuna keegi tema küljes enam ei ripu.
Pargis on vaikus, mida ei lõhu trummid, mis põristasid ennist nii, et isegi staadioni juurde oli kuulda.
Mäe peal purskkaevu naabruses ei ole enam elavaid inimesi žongleerimas.
Ka kooli õu tundub nii avar, sest pole enam inimesi, kes seda täidaksid oma rõõmsameelsusega ja tahtmisega midagi teha.

blank

Paljajalu kastemärjas rohus.

Parim päev

Ärgata kell 10:34.

Pesta hambad ja juua klaas vett.

Üks banaan kõhtu närida.

Küsida sõbra käest, kuidas tal läheb.

Joonistada üht maailma Ilusaimat Inimest.

Joosta päikese sees 8 km.

Süüa pargis pulkadega hiina toitu.

Jälgida mööduvaid inimesi.

Õhtuses pimeduses põletada ja visata tuld.

Minna magama hea tundega.

Paljaste jalgadega

7 km paljajalu jooksmist. Mööda betoontreppe, tänavaid, kruusarada ja muru.

Ja nii juba kaks päeva järjest. Nahk hakkab veidi hõrenema. Aga ma elan selle üle. Mul on uus eesmärk ja uus stiil. Ma saan hakkama. Ehk tuleb kohe-kohe uus ja tugevam nahk asemele. Ning säärelihased on piimhapet täis.

Days are too short

Kahju on mõelda, kui oled paljudel päevadel igasuguseid häid asju teinud, näinud, kogenud ning need päevad on nii kiiresti möödunud. Siis korra käib peast mõte, et kas siis mitte teha asju, mis on vägevad. Et aeg aeglasemalt läheks. EI. Tuleb teha, tuleb olla elus ja otsida uusi kogemusi. Leida ilusaid kohti, asju ja inimesi.

Vahepeal käisin tööl - panime staadionile uue kummikatte, et noortel sportlastel oleks mugav seal joosta.
Olen palju öösiti ringi hulkunud. Avastanud uusi Tallinna nurgataguseid. Jalutanud, rattaga kihutanud, longanud (siis kui Pirita jões varbale pisikese prao sisse lõikasin).
Üks nädalavahetus käisin Lõunas sportimas ning sporti vaatamas. Mis alati lõppes peoga. Leigo on ilus.. eriti kui sinna juhuslikult satud ning lihtsalt oled. Kahjuks pidin päev varem lahkuma, et näeks Laulupeo rongkäiku. "Elagu katusel istujad!"
Poolteist tundi jalutasin Balti jaama läheduses silmad kinni - no tegelikult keegi juhendas mind ka käest hoides aga see elamus ise oli nii äge. Kuulmine oli võimendatud, sest nägemismeelt ei olnud. Siis kuulsin kõike palju valjemini, kui tegelikult oli. (Tuned City)
Rattaga käisin sõitmas - Sõitsin Jägala joa juurde. Magasin seal telgis ja tulin järgmine päev tagasi. See koht on nii äge. Ta pole kaugel Tallinnast kuid on selline vaikne ja mõnus. Ning jõe vesi on soe.
Mul on jällegi üks külaline Couchsurfingust - seekord siis tüdruk Poolamaalt. Ta tutvustas meile Geopeitust. See on suht pönev mäng. Ma ei olnud sellest üldse teadlik. Kuid siis tuli välja, et peidetud asju on Tallinas nii palju. Me leidsime poole tunniga kaks tükki. Aga reegleid tuleb täita.

Let the Journey Begin

Vahepeal ma tunnen

Ma tunnen, et maailmas pole külma, mis mulle külm on.
Ma tunnen, et pole olemas valu, mis mulle haiget teeks.
Ma tunnen, et pole tuult, mis mind pikali puhuks.
Ma tunnen, et pole vahemaid, mida ma minna ei suudaks.
Ma tunnen, et pole ülesandeid, mis minule rasked oleksid.

Ma tunnen midagi.


Ning mul on nii hea meel. Ikka veel. Isegi kui päev on must ja raske. Ma pühin musta maha ja raskust ma kaasa ei võta.

Ükspäev tulin südamega koju. Ta kattis mu pead, kui suur vihm vastu maad prantsatas.

I think we all wish we could erase some dark times in our lives. But all of life's experiences, bad and good, make you who you are. Erasing any of life's experiences would be a great mistake.
-Luis Miguel


Ma tahan minna!

Jooksufilosoofia vol. 2

Roads are overrated. Ehk siis teerajad on veidi ülehinnatud. Ehk siis astu rajalt kõrvale. Jookse rohelisel murul, astu metsa ja tee sinna oma rada - ja nii iga kord, võta jalast tossud ja aseta paljad jalad üksteise järel liiva sisse, vahepeal ka vette - kui rand seda lubab. Tunneta energiat, mis loodus sulle annab. Ära vannu alla pikale rohule või külmale tuulele, sul on eesmärk, mis vajab täitmist. Ja ainult sina oled selle eest vastutav, et eesmärk saaks täidetud (mitte su 55 aastane naabrionu, kes sel aastal läheb jooksma oma 6. maratoni või su töökaaslase 17 aastane tütar, kelle 10 km aeg on 36min ja 34s).

Teerajad on tegelikult väga tänuväärt asjad, mida tänapäeval juurde ja juurde tekib. Ehhki tehakse suurem osa küll asfaldist, kuid selle kõrval on tavaliselt hea muru või mullarada. Kuigi tegelikult võiksid projekteerijad kohe mõelda ka jooksjatele ning teha mingi saepuru- või puukoorerada. Asfald võib liialt jalgu põrutada. Aga kui soov ja tahtmine ennast liigutada on suur, siis ei ole teematerjal probleemiks. Sellisel juhul pole miski probleemiks. Lihtsalt viskad oma ebamugavad tööriided seljast ning leiad omale mugavad õhulised hilbud ning pehmed tossud jalga ning juba lendad mööda rada heaolu poole.

Adidase reklaam räägib kuidas peale igat jooksu sa hakkad märkama lihaseid, mis muutuvad tugevamaks, lihaseid, mida sa kunagi näinud ei ole. Ja järsku sa hakkad avastama uut, uhkemat versiooni endast.


jooksufilosoofia 1

VABADUS

Ma olen Vaba.
Ma olen reservis.
Küll arvatust hiljem.. lausa mitu mitu päeva.. kuid Nüüd olen vabaduses.

Kui hea on paljaste varvastega muru sügada.. kui hea on jalad mullaseks teha.. hea on lühikesi pükse kanda.. hea on mitte vormi kanda.. hea on maja taga tiigis veega sulistada.. hea on nuusutada sirelilõhna.. hea on metsas ringi uitada.. hea on Olla.

Päike, tule tee mu jalad pruuniks, mis kaua on olnud kinni mustas saapas.

Tuul, tule puhu mu juustes, mis vaikselt tagasi kasvavad.

Sõbrad, tulge rääkige minuga juttu, mida pole ammu teinud.

Oh kui hea on nii..

Tulevikust minevikku.

Mõnikord teevad vanad asjad meele rõõmsaks. Need kuidagi tuletavad meelde midagi. Retro.   

Uue korteri keldrist võib leida imelisi asju. Meie leidsime Kirjutusmasina. See on nii vinge!! See ei taha elektrit, see ei taha tinti, see tahab vaid mu näpuvajutust ja paberile tekivad suurema tähendusega märgid, kui isegi need, mis siin klõpsin.

Ma olen jällegi õnnelik. Võin teile nüüd luuletusi trükkida.