We all have stories to tell

I still remember the first day I met you

I think I like you... quite a bit actually

Strange adventures and midnight swims

Sitting next to you doing absolutely nothing means absolutely everything to me

No one is too old for fairy tales

You know what's beautiful? Read the first word again

Thinking about thinking

Why can't you just tell me how you feel?

You give me that feeling that they write novels about

Don't you see me the way I see you?

Don't you think about me the way I think about you?

Don't you feel the same way I feel about you?

I don't want you to become somebody that I used to know

I feel like I've been running for 1,5 years

And I know that I can't start the next chapter of my life if I keep re-reading the last one

In the end, we only regret the chances we did't take, the relationships we were afraid to have, and the decisions we waited too long to make.

Põhjanaabrid ja Turu

Käisin Põhjanaabreid külastamas. Seegi reis kujunes nii välja, et isegi ei saanud aru kui juba oli päev, millal pidi laeva minema ning sõitma. Inimesi ei teadnud kedagi, kes meiega koos minemas olid. Õnneks tagasi saabudes oli isegi veidi kurb, et ei teagi, millal saatusepoiss jälle ehk kokku viib. Oh neid vahvaid inimesi.

Avastasin Turu linna. Peamiselt ikka öösiti, sest päeval ju ikka muid tegemisi rohkem. Mis sest, et kohati oli tunne, et kohe kohe jään lauale magama, või siis mõtted, mis ei lasknud üldse olla ega mõista kuidas saab seal nii olla ja meil teisiti. Kuid Turu ise on selline väikene mõnus linnake. Jõega, milles voolab must vesi ja suurte kividega, mis soome kohta tavapärane on.

Kogesin palju uut ja huvitavat. Sõin tigusid, mis algul tundusid olevat seened. Ei olnud üldse halvad. Mängisime hotelli aatriumis mänge. Vahtisime Stockmanni akna taga jõulumuinasjuttu. Imetlesin lumetormi. Harrastasime kaljuronimist.

Ekslemise imed.

Beautiful People

Jalutuskäik aiast katusele

Olenemata asjadest, mis meie teha ei ole,
väike vihm ja pimedus takistuseks pole.

Jalutada miljoneid radu,
kaotada mitmeid sõdu.

Kõrval astub armas päike,
mis siis, et alles väike.

Ma nii tahaksin uskuda, et kui mina tunnen end rõõmsalt ja tahan olla - siis seda tunned ka sina.

"Tähed on vaid väikesed augud taevas"

Üks päev sai hoopis teise tõlgenduse. See on päev, mil silmad säravad, see on päev, mis toob rõõmu näole, päev mil must kass ei jookse redeli alt läbi, päev, millal pusle kord kokku saab.

Aeg - see kurjakuulutav aeglaselt kiire nähtamatu valetaja. Sageli sa viid eksiteele ja paned vere keema. Teinekord aga pakud võileiba ja hingamisruumi. Mõnikord aga muudad 2 tundi 8-ks tunniks ja vastupidi küsimata mis meile sobib.

Eesti talgufilm

Tänu Geriljakinole sain meeldiva ürituse osaliseks. Nende viimane seanss täitus lõpuga, huumoriga, armastusega, lauluga ja hullumeelse road-tripiga mööda armast eestimaad. "Täitsa Lõpp" kus tegevus toimub aastal 2012, samal kuupäeval, kui mul sünnipäev on. Ehk siis saan omale väga hea kingi (ühe maailmalõpu). Film ise oli meeletu. Meenutas küll veidi eelnevaid eesti filme, mis näole naeru toonud. Igati Tore kogemus. Jällegi midagi, mille üle meie filmimaailmas uhke olla. Ning Lennat armastavad ju kõik.
Esilinastub 11.11.11
Häid elamusi teile!!

Igavene igatsus

Täna ta hakkas jälle kasvama. Avastasin end hobujaama bussipeatuses suunaga pirita poole. Kell oli täpselt nii palju, et oli täiesti pime olnud juba mitu head tundi. Bussid number 60 ja 63 võtsid peatusesse kogunenud inimesi lahkelt peale ja viisid neid nende kodudesse, sünnipäevadele, sõprade juurde.
Mina siis seal seisin. Vahepeal näitas foorumi ees olev kell 22:22 ja sooja oli 8 kraadi. Kuid see tunne, mis minus kasvas. See rõõmsalt kurb Igatsusepoiss, igavene vigurvänt selline. Tuleb istub mu kuklas. Hakkad siis otsima lahendusi, mis sellistel hetkedel alati valesti lähevad. Või siis hommikul kaugele maale lendavad.


Aga siis ehk aitab õhtul hilja soe tee ja film. Seekord on see Another Earth

Meeste tervise konverentsil ütles K. Ausmees eesti kohta järgmise mõtte. "Eestit peaks võtma kui kogukonda, mitte kui riiki, sest meid on lihtsalt nii vähe."

Hooligem üksteisest!

Pealinn ikkagi

Mul on arvuti küljes üks kleeps. See on seal juba tükk aega vaikselt lebanud. Ühe sõnumiga. See sõnum on selline kutsuv ja heatahtlik. Ning kõige kurvem selle juures on see, et sõnum on Tõene.

Et kas ma tõesti pean selleks, et neid rohkem kohata, viima neile sõnumi, mis ütleb: "Tallinnas Näeme!"

Kuninga uued riided

Käisin Kultuuri kaemas.

See oli nagu muinasjutt "Kuninga uued riided". Ja veidi nagu eptileptiline inimene kaigastega puupõrandal.
Tegelikkuses oli see vist väga huvitav ja uudne lahendus muusikast ja esinemiskunstist. Kuid minu jaoks oli see tõesti nagu see muinasjutt.. kus ma ei näinud riideid ega suutnud neid ette kujutada. Polnud midagi vaimustavat, polnud kaunist kõla mu kõrvadele.
Vaid üks asi oli märkimist väärt. Too kutt tegi seda nii pühendunult, nii siiralt ja tõesti uskudes, et see on ilu ja armastus.

Oh seda kultuuri küll..

Külm muutus

Mäletan aega, mil päike oli soe.
Ta sõnad sõbralikud ja head.
Pilk kui lapsel, kes vikerkaart vaatab.
Kokkupuude alati oodatud.

Ikka ja jälle leian end aknast välja vaatamas pilvise taeva poole, nägu ootusärevuses, et pilved saavad kord otsa ning päike leiab tee sinna, kus teda oodatakse. Mõni päev on nii pilvine, et ei saagi täpselt aru, kas päike soovib neist läbi särada.

Over and over

"Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on sündinud maal, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub."

(Hermann Hesse "Stepihunt")








M:  magasid maha hetke mil armastus tekkida võiks

Amsterdam ja tsirkus

Käisin Amsterdamis koolitusel. Tsirkuse treenerite koolitus, kus peamine teema oli sotsiaalne tsirkus ja kuidas sellega toimetada.

Väga inspireeriv ja võimas kogemus. Kohal oli mitmed erinevad euroopa riike esindavad tsirkusetreenerid, kes kõik olid väga rõõmsameelsed ja erinevate kogemustega, kes jagasid oma kogemusi teistega. Mängisime erinevaid lõbusaid mänge, saime ideid enesearenguks kui ka teiste heaolu parandamiseks, käisime koos linnas hulkumas ja lõbusalt aega veetmas. Pidasime maha ühe suurima valesünnipäeva - viimane õhtusöök oli kohas, kus käib palju inimesi ning seal peetakse ka sünnipäevasid, siis meie grupp elas kaasa, kui kellegile plaksutati. Hiljem miskipärast hakkas keegi laulma sünnipäeva laulu, ning meie hakkasime loomulikult kaasa laulma, siis tuli välja, et me laulame oma grupi poisile. Ning terve restoran hakkas meile kaasa elama.. Aga poisil polnud tegelikult sünnipäeva. See oli nii vahva.
Amsterdam andis nii palju juurde - nii äge linn.. vähemalt kesklinn, kus on palju kanaleid ja vesi voolab. See on nagu märk sellest, et rutiinset elu on vähe.. koguaeg on muutused. Majad on nii ägedad, mitte nagu eesti pappmajad.. vaid ikka kivist. Jube palju rattaid.. kõigil on jalgratas, olenemata kui katki see on või mis värvi see on. Kuid see on kesklinnas kõige parem liikumisviis. Ja kõik on nii avameelne. Mis üllatab ja ehmatab esimesel korral.

Pildid tegi Kädi Metsoja

Tuleviku visoon kõrgkoolist ehk mõttelend tundmatusse

Käisin sõbraga koolis. No tegelikult oli mul terviedenduslik hommik. See tähendab, et ma ei stressanud mitte millegi üle. Ärkasin siis, kui ärkasin. Teadsin, et kool algab 8:30, kuid ma ei tahtnud kiirustada ega vihmas rattaga sõita. Jäin koju. Aga Sõber hea helistas mulle ja ütles, et ta ise läheb kooli ning võib mu autoga ära viia. Nii ma siis sattusin kooli. Esimene asi ei olnudki loengusse ruttamine vaid läksime sööklasse istuma. Seal tegime ajurünnakut ühele projektile, mis ehk tulevikus teoks saab. Saime palju inspiratsiooni ja jõudu.

Kell liikus edasi ja mõtlesime, et läheks loengusse. Sinna me ei jõudnud, vaid sõitsime korra Stroomi randa. Seal tuli peast veel igasuguseid häid ideid ja mõtteid. Ka koolikorraldusest ja õppemeetoditest.
Meie mõte tulevikuülikoolist: See võiks olla Waldorfülikool, kus inimesed saavad kasutada omaenda loovust ja oskusi. Seda jagada teistega ja õppida kaaslastelt. Kool loob erinevaid arenemise võimalusi. Õpilastel on võim neid muuta paremaks või arendada uusi võimalusi. Õhkkond on sõbralik ja tolerantne, aksepteeritakse erinevaid isiksusi ning tunnustatakse üksteist. Õppeained võiksid olla pikas listis või kategooriates, kus tudeng neid valida saab. Põhimõttega, et mida tema ise arvab temal vaja minevat. Kuid samas on ka võimalus võtta pakett. Sõber tõi hea näite: Sa tellid fantaasia pizza, kuhu sa ise valid, mis sa sinna peale tahad. Või võtad Hawaii pizza, kus on juba kindlad koostisosad peal. Ehk kui sind huvitab majandus või õigus, saad omale valida majaduspaketi, või õiguse puhul õiguspaketi. Ning alati on võimalus midagi muuta. Oletame, et võtsid alguses kohe Turunduspaketi, ning avastad, et see tegelikult väga ei sobi mulle. Siis järgmisest semestrist paned end kirja Kunstiteraapiasse. Kuid eeldus on ikkagi see, et tuleks semestrid lõpetada arvestatud ainetega. See loob tingimuse, et inimene ikkagi mõtleb läbi, mis ta õppima asub. Väga hea oleks teadmine, kes või mis temast tulevikus saab. Kool ise soovitab ka erinevaid aineid juurde valitud aladele.
Selline kool looks inimesi, kes on täielikud spetsialistid just sellel alal, mis neid huvitab. Inimesi, kes on väga laia silmaringiga, juhul kui nad on otsustanud valida täielikult erinevaid aineid igasugustest pakettidest. Ning kool ei pea kestma 3 aastat, võib olla ka 6 aastat. Nii kuidas keegi tunneb, et palju tal veel vaja õppida on...

See jutt vist läheks väga pikaks. Ning see on ainult esialgne visioon, seda peab veel täiendama ja edasi mõtlema. Aga selline mõttelend on juba nii mõnus, et sa lihtsalt mõtled ja sealt edasi tuleb ideid ainult juurde ja juurde. Ja ma ei jõudnudki loengusse.


Nii on HEA.

Helde puu

Tule, Poiss, tule ja roni

mööda mu tüve üles

ja kiigu mu okstel,

söö mu õunu

ja mängi mu varjus

ja ole Õnnelik.

Raamatust "Helde puu"

Leidsin raamatu, mis mul kaua juba peidus oli olnud. Mõned teavad seda, teised mitte. Väga südamlik ja Tore raamat, millest võib mõista palju erinevaid elu aspekte.

Jalgade seiklused

Kõik sai alguse suurlinnast, kust siht pandi paika. Kahjuks küll jalad ise edasi end ei viinud, vaid aitas neli ratast ja mootor. Kuid kohale jõudes enam jalanõusid ei tunnistanud. Sai tunda rohtu, nii suurt kui väikest. Ja kive.

Vahepeal toimus võistlus, põllul koos hobustega. Eelmine päev ja öö oli palju vett taevast alla toonud ning kabjajäljed pehmes mullas olid sügavad. Jalad tundsid end rõõmsana, kui said mööda pöldu ringi uitada ning tunda muda läbi varvaste tulemas.

Hiljem, kui hobused ja ratsanikud olid oma töö teinud, tuli soe lõke. See tossav puuhunnik tegi olemise lihtsaks. Jalad soojas, puupink istumise all, saaremaine loodus ümber.

Teinepäev oli meri. Olid lained, mis ilmusid tuuletust ilmast. Oli liiv, mis kutsus endale jälgi tegema.

Nüüd nad ootavad uusi ja põnevaid kohti, kus jalutada ning ringi vaadata.

Puu läks reisile

Kurb on astuda läbi Kadrioru pargi, kui tead, et mäe peal pole enam suurt Tsirkusetelki, mis sisse kutsub.
Veider on näha tühja alleed, kus enne monorattad kiirust ületades ringi vurasid, ning ringe ümber Kreutzwaldi tegid.
Ka Suur Kastanipuu tunneb end üksikuna, kuna keegi tema küljes enam ei ripu.
Pargis on vaikus, mida ei lõhu trummid, mis põristasid ennist nii, et isegi staadioni juurde oli kuulda.
Mäe peal purskkaevu naabruses ei ole enam elavaid inimesi žongleerimas.
Ka kooli õu tundub nii avar, sest pole enam inimesi, kes seda täidaksid oma rõõmsameelsusega ja tahtmisega midagi teha.

blank

Paljajalu kastemärjas rohus.

Parim päev

Ärgata kell 10:34.

Pesta hambad ja juua klaas vett.

Üks banaan kõhtu närida.

Küsida sõbra käest, kuidas tal läheb.

Joonistada üht maailma Ilusaimat Inimest.

Joosta päikese sees 8 km.

Süüa pargis pulkadega hiina toitu.

Jälgida mööduvaid inimesi.

Õhtuses pimeduses põletada ja visata tuld.

Minna magama hea tundega.

Paljaste jalgadega

7 km paljajalu jooksmist. Mööda betoontreppe, tänavaid, kruusarada ja muru.

Ja nii juba kaks päeva järjest. Nahk hakkab veidi hõrenema. Aga ma elan selle üle. Mul on uus eesmärk ja uus stiil. Ma saan hakkama. Ehk tuleb kohe-kohe uus ja tugevam nahk asemele. Ning säärelihased on piimhapet täis.

Days are too short

Kahju on mõelda, kui oled paljudel päevadel igasuguseid häid asju teinud, näinud, kogenud ning need päevad on nii kiiresti möödunud. Siis korra käib peast mõte, et kas siis mitte teha asju, mis on vägevad. Et aeg aeglasemalt läheks. EI. Tuleb teha, tuleb olla elus ja otsida uusi kogemusi. Leida ilusaid kohti, asju ja inimesi.

Vahepeal käisin tööl - panime staadionile uue kummikatte, et noortel sportlastel oleks mugav seal joosta.
Olen palju öösiti ringi hulkunud. Avastanud uusi Tallinna nurgataguseid. Jalutanud, rattaga kihutanud, longanud (siis kui Pirita jões varbale pisikese prao sisse lõikasin).
Üks nädalavahetus käisin Lõunas sportimas ning sporti vaatamas. Mis alati lõppes peoga. Leigo on ilus.. eriti kui sinna juhuslikult satud ning lihtsalt oled. Kahjuks pidin päev varem lahkuma, et näeks Laulupeo rongkäiku. "Elagu katusel istujad!"
Poolteist tundi jalutasin Balti jaama läheduses silmad kinni - no tegelikult keegi juhendas mind ka käest hoides aga see elamus ise oli nii äge. Kuulmine oli võimendatud, sest nägemismeelt ei olnud. Siis kuulsin kõike palju valjemini, kui tegelikult oli. (Tuned City)
Rattaga käisin sõitmas - Sõitsin Jägala joa juurde. Magasin seal telgis ja tulin järgmine päev tagasi. See koht on nii äge. Ta pole kaugel Tallinnast kuid on selline vaikne ja mõnus. Ning jõe vesi on soe.
Mul on jällegi üks külaline Couchsurfingust - seekord siis tüdruk Poolamaalt. Ta tutvustas meile Geopeitust. See on suht pönev mäng. Ma ei olnud sellest üldse teadlik. Kuid siis tuli välja, et peidetud asju on Tallinas nii palju. Me leidsime poole tunniga kaks tükki. Aga reegleid tuleb täita.

Let the Journey Begin

Vahepeal ma tunnen

Ma tunnen, et maailmas pole külma, mis mulle külm on.
Ma tunnen, et pole olemas valu, mis mulle haiget teeks.
Ma tunnen, et pole tuult, mis mind pikali puhuks.
Ma tunnen, et pole vahemaid, mida ma minna ei suudaks.
Ma tunnen, et pole ülesandeid, mis minule rasked oleksid.

Ma tunnen midagi.


Ning mul on nii hea meel. Ikka veel. Isegi kui päev on must ja raske. Ma pühin musta maha ja raskust ma kaasa ei võta.

Ükspäev tulin südamega koju. Ta kattis mu pead, kui suur vihm vastu maad prantsatas.

I think we all wish we could erase some dark times in our lives. But all of life's experiences, bad and good, make you who you are. Erasing any of life's experiences would be a great mistake.
-Luis Miguel


Ma tahan minna!

Jooksufilosoofia vol. 2

Roads are overrated. Ehk siis teerajad on veidi ülehinnatud. Ehk siis astu rajalt kõrvale. Jookse rohelisel murul, astu metsa ja tee sinna oma rada - ja nii iga kord, võta jalast tossud ja aseta paljad jalad üksteise järel liiva sisse, vahepeal ka vette - kui rand seda lubab. Tunneta energiat, mis loodus sulle annab. Ära vannu alla pikale rohule või külmale tuulele, sul on eesmärk, mis vajab täitmist. Ja ainult sina oled selle eest vastutav, et eesmärk saaks täidetud (mitte su 55 aastane naabrionu, kes sel aastal läheb jooksma oma 6. maratoni või su töökaaslase 17 aastane tütar, kelle 10 km aeg on 36min ja 34s).

Teerajad on tegelikult väga tänuväärt asjad, mida tänapäeval juurde ja juurde tekib. Ehhki tehakse suurem osa küll asfaldist, kuid selle kõrval on tavaliselt hea muru või mullarada. Kuigi tegelikult võiksid projekteerijad kohe mõelda ka jooksjatele ning teha mingi saepuru- või puukoorerada. Asfald võib liialt jalgu põrutada. Aga kui soov ja tahtmine ennast liigutada on suur, siis ei ole teematerjal probleemiks. Sellisel juhul pole miski probleemiks. Lihtsalt viskad oma ebamugavad tööriided seljast ning leiad omale mugavad õhulised hilbud ning pehmed tossud jalga ning juba lendad mööda rada heaolu poole.

Adidase reklaam räägib kuidas peale igat jooksu sa hakkad märkama lihaseid, mis muutuvad tugevamaks, lihaseid, mida sa kunagi näinud ei ole. Ja järsku sa hakkad avastama uut, uhkemat versiooni endast.


jooksufilosoofia 1

VABADUS

Ma olen Vaba.
Ma olen reservis.
Küll arvatust hiljem.. lausa mitu mitu päeva.. kuid Nüüd olen vabaduses.

Kui hea on paljaste varvastega muru sügada.. kui hea on jalad mullaseks teha.. hea on lühikesi pükse kanda.. hea on mitte vormi kanda.. hea on maja taga tiigis veega sulistada.. hea on nuusutada sirelilõhna.. hea on metsas ringi uitada.. hea on Olla.

Päike, tule tee mu jalad pruuniks, mis kaua on olnud kinni mustas saapas.

Tuul, tule puhu mu juustes, mis vaikselt tagasi kasvavad.

Sõbrad, tulge rääkige minuga juttu, mida pole ammu teinud.

Oh kui hea on nii..

Tulevikust minevikku.

Mõnikord teevad vanad asjad meele rõõmsaks. Need kuidagi tuletavad meelde midagi. Retro.   

Uue korteri keldrist võib leida imelisi asju. Meie leidsime Kirjutusmasina. See on nii vinge!! See ei taha elektrit, see ei taha tinti, see tahab vaid mu näpuvajutust ja paberile tekivad suurema tähendusega märgid, kui isegi need, mis siin klõpsin.

Ma olen jällegi õnnelik. Võin teile nüüd luuletusi trükkida.

Inimesed. Otsing. Elu.

Mul on külm. Isegi ei viitsi palju liigutada, et sooja tekiks. Pole ka võtta ühtki mõnusat tekki, mille alla peitu pugeda.

Kuid mis ma oskan öelda? Tunnen end kui pettunud kellegis, kuid ei saagi täpselt aru miks. Samas olen ka rõõmus selle sama asja üle ja tema üle. Ma ei saa olla pahane ega muserdatud. Kõigele sellele on antud üks ja sama tähendus mida kutsutakse Eluks. Polegi päris kindel, kas ma mõtlen seda sama elu mis sina. Usun et kohati küll, kuid paljuski ka erinev.

Mõistan, et inimesed otsivad alatasa midagi. Nii ka mina seda teen. Mõnikord ma arvan viivuks, et olen midagi leidnud, kuid järgmine hetk on see jällegi kahtluse alla seatud. Sama on vist ka suhetega. Otsitakse ja jäädaksegi otsima. Harva kohtan inimesi, kes julgevad astuda esimest sammu või küsida see esimene küsimus. Mis sest, et teine on huvitatud ja tahab rohkem teada saada. Aga see esmane kontakt on kõige raskem saavutada. Me tahame armastada ja olla armastatud.

Inimesed kergitavad oma ootusi ja pettuvad. Kuid mitte alati. Hea külg selle juures on see, et paljud õpivad sellest midagi. Midagi järgmiseks korraks. Kuid ju öeldakse, et kui tunne on hea, siis lase käia. Hüppa kuristikku. Riski. Seekord ei saa midagi valesti minna. Kuid saab. Tuleb asju võtta nii nagu nad on. Kui ei tea, kuidas nad on, siis järgi uurida ja pärida. Vältimaks valearusaamu.


Arvan, et igalt inimeselt on midagi õppida. Armasta inimesi ja andesta neile, kui nad eksivad. Tunne huvi selle vastu, kuidas su sõpradel läheb ja kirjuta neile. Proovi kirjutada kohe päris kiri. Pliiatsiga ja paberile. Joonista ka.

Kell sai just 04:10

Lumi sulab ja vesi vohab

Lõpuks on tunda Kevade lõhna,
nägin tänaval kahte poissi kõhna.

Kõikjal on sulanud lumi,
valgusfooris põleb punane tuli.

Ratta alt pritsiv vesi mind märjaks tegi,
peas mu mõtted läksid segi.


Jõudisn koju ja avastasin et ka põsel on paar poripiiska.

Elurõõm

Lugesin raamatut "Elurõõm" (Lena Kristina Tuulse), millest tahaksin välja tuua mitmeid mõtteid, mis seal kirjas on ja mulle kõige rohkem mõju avaldasid.

Mõte on loov jõud
Mõte on kõige alus, olgu tegu meie probleemide või nende lahendustega. Universum ütleb jah kõigile meie soovidele. Nõnda on inimkond tervikuna kutsunud esile nii keskkonnahävingu kui sõja, nagu ka rahumeelse koostöö ja loodushoiu. Nii heas kui halvas mõjutavad meid teiste inimeste mõtted ja meie omad mõjutavad teisi. Koos kujundame mõttesuundi, mis rajavad norme, ning kui need normid on hõivanud küllalt suure hulga inimteadvusi, hakkavad nad levima pealtnäha iseendast.

Elurõõm oleneb sellest, millega me täidame oma teadvust. Filmid, mida vaatame, raamatud, mida loeme, inimesed, kellega suhtleme, vormivad meie mõtted ja hoiakud.


Olete avastanud oma elus midagi seesugust mis ei toimi, ning otsustanud, et soovite midagi paremat. Võib-olla sooviksite omandada oskuse olla teiste seltsis sundimatum, suhelda erinevamate inimestega või tunda ennast inimeste keksel paremini? Vahest tahaksite õppida olema järjekindlam, kogema oma suhetes rohkem armastust ja vabamalt oma tundeid väljendama? Algul ei tea te alati päris täpselt, mis on viltu või mida tahate saavutada, kuid just siit teie avastusretk algabki.


Kõik inimesed on meie õpetajad armastuse kunstis. Armastus on meie loomulik olek ja selles ei tõuka me kedagi oma ühendusest välja. Armastus ei tunne piire. Kõigele, mida ta puudutab, avaldab ta teisendavat ja tervendavat toimet. ... see tähandab, et minu armastus sinu vastu ei olene sellest, mis sa teed. See on minu sees lihtsalt seetõttu, et sina oled olemas.

Tervendav armastus tähendab:

• Võin sind kuulata ilma katkestamata.
• Ma ei hakka sind manipuleerima ja kontrollima saamaks seda, mida soovin.
• Ma ei karda, et tõukad mu ära. Saan aru, et "ei" minule tähendab "jah" sulle endale. Armastan sind ning tahan, et sa hoolitseksid iseenda ja oma vajaduste eest.
• Kui jätad mind maha, tunnen kahtlemata valu, kuid ma tean, et saan olla siin maa peal õnnelik ka ilma sinuta.
• Sinu turvalisus, rahuldus ja areng on mulle sama olulised kui mu enda turvalisus, rahuldus ja areng.

Vastutus: Iga sündmuse ja arengulõigu juures pea meeles seda, et oled vastutav selle eest, kuidas sa kujundad oma elu.
Aktsepteerimine: Arenda endas valmisolekut näha asju ja sündmusi sellistena, nagu nad on.


Julgeda tähendab kaotada natukeseks jalgealune.
Mitte julgeda tähendab kaotada iseennast.

Sören Kirkegaard

Jagage oma tundeid, pühendades teistele aega ja huvi. Rõõmustage oma sõpru armsate kingituste, luuletuste, laulude ja piltidega. Ma ei usu, et võika olla paremaid kingitusi kui need, mis inimest innustavad ning aitavad tal olla kirkam, kergem, rõõmsam ja tervem ning oma eluga paremini toime tulla. Kõike seda meil tulebki levitada selle läbi, kuidas me inimestega räägime ja kuidas neid kohtleme.

Kuidas suudaksime õpetada Armastuse keelt kogu maailmale?

Oleme head inimesed.

Kallid inimesed. Täna on olnud üks suurepärane päevake. Mõelge, kui iga päev oleks selline.

Päev algab uniselt, kuna eelnev öösel oli magamist vaid 4 tundi. Õige vastlapäev on maha magatud, siis kohe hommikul viin arvuti kööki ja panen sealt Jezabelsi mängima, võtan kausi ja muu varustuse ning hakkan tainast vorpima. Kõiki koostisosi panen sisetunde järgi. Natuke olen hirmunud ka, et äkki ei tule väga hea asi välja, kui ma retsepti hoolega ei jälgi. Kuid tainas hakkas kerkima ja nägi suhteliselt hea välja. Taina tegemise ajal sain aga sõnumi hästi armsalt inimeselt, mis tõi mulle sära silma. Ma tegin vastlakukleid. Need ei tulnud küll kõige paremad välja, kuid ma ikkagi tegin neid - asi oligi nende tegemises. Samal ajal kui kuklid ahjus küpsesid, ma vaatasin köögi põrandal Hereafter filmi. Pärast läksin ma välja selle sõnumisaatjaga kohtuma. See meeldis mulle väga, sest viimati nägin teda eelmine aasta. Ta on tore. Teel aitasin ühel turistil orienteeruda tallinnas. Mu ühel sõbral jäi kohvikus megapalju saiakesi üle ja ta otsustas neid jagama minna. Kui sõnumisaatja kodu poole hakkas liikuma, siis ma läksin sõbraga saia jagama. Me sõitsime kesklinnas ringi ning otsisime kodutuid. Mõned me leidsime ja saime saiakeste eest vastu naeratuse. Tegime ka mõnel parkimistrahvide kirjutajal tuju paremaks. Neid ju niikuii keegi väga ei armasta. Lõpuks saime suuremast osast murekoormast (saiakestest) lahti ning käisime Kadriorus lumememme ehitamas. Homme või lähitulevikus viin ka oma Natopakid kodututele.

If your ship doesn't come in, swim out to it. -Jonathan Winters

Ajast

Kas teadsid et tegelikult meie aju petab meid. See on küll väike pettus, kuid siiski. Ohu korral me tegutseme juba enne, kui märkame teadikult ohtu. Keha ise tahab end päästa, kuid info ei ole veel jõudnud täielikult teadvusse. Näiteks kui hakkame kukkuma, siis paneme juba ammu enne käed ette, et end kaitsta, enne kui ajju jõuab info, et me kukume ja mis siis tegema peaks. See aeg ei ole küll pikk, kuid see viivitus on olemas.
Miks me ei suuda täielikult ühele asjale keskenduda? Selle vastuseks on sama asi, et teadvus alateadlikult jälgib kogu ümbrust. Et ohte vältida. Mõtle, kui me näiteks sõidame jalgrattaga ja siis hakkame miski eelneval päeval juhtunud asja üle endamisi arutama - kogu teadvus on suunatud sellele juhtumisele ja me unustame kuhu me sõidame ning võime õnnetusse sattuda.
Elu nagu kellavärk. Igal väiksemalgi rakul on oma kellamasin, mis teda töös hoiab.
"Aeg" on väga silmaringi avardav raamat.

.. mitte elatud aastad, vaid üksnes kogemused teevad inimese targaks.

Jääteel Vormsile

Nüüd alles, kui need uhked külmapühad hakkavad arvatavasti leebuma, leian mina kampsuni. Sellega on jube mõnus. Pole rohkemat tarviski. Nüüd ei saa seda seljast.


Käisin Vormsil. Jah just seal saarel kus on vaid üks valgusfoor, keskus on Hullo ja seal on ringi ja ristiga hauakivid. Sõitsin umbes 9 km jäätee peal. Külm on teinud head tööd, jääs olid vaid väikesed praod. Saarel muidu oli Kena, Ilus. Meiesuguseid turiste oli ka liiga palju. Üherealisel lumevallidega teel on möödasõit väga põnev kogemus. Jääkristallid sädelevad igal pool.

“Do me a favor… Stand up, walk to wherever the nearest window is, and just look outside. You may not know this, but there’s an entire planets-worth of summers, friends, sunsets, street lamps, songs, late nights, great films, and night skies waiting for you. Your life is as amazing as you want it to be, but first, you have to let it be that way.”
-chad sug

Ebalev maailm

Ma ikka ja jälle avastan inimesi ning üllatun nendes. Läbi nende ma ka leian ennast. Avastan maailma.

Väljakul oli meeletult inimesi. Mu mõte lendles ringi. Järsku sattusin segadusse. Justkui oleksin kõigi nende inimeste mõtteid kuulnud ühekorraga. Peas oli selline tunne nagu mitukümmend erinevat häält korraga üritavad mulle midagi seletada, kuid ma ei suuda ühelegi keskenduda. Korraga mõistsin maailma suurust ja selle keerukust. Igaüks meist on millegi looja. Kõik need inimesed sel hetkel ehitasid oma meeltes midagi. Kuna meid loojaid on meeletult palju, siis ehk ongi maailm selline ebalev. Ei suudeta leida üksmeelsust ja harmooniat. Kõigil meil on omad tahtmised ja omad mured. Maailm ei suuda aru saada, mis me ikkagi siis soovime. Üks karjub ühe järele ja teine võitleb selle vastu. 

Leiutasin uneravimi: Unetuse vastu aitab unepuudus. (küll väikse hilinemisega, kuid ikkagi)

Head uut aastat!! Hiina moodi. Jänese aasta.

Banksy!

Banksy!

Tema looming on imeline. Ühiskonda kritiseeriv. Mõtlemapanev.

Vaatasin ta filmi, või siis dokumentaali temast. See ei meeldinud mulle. Sest mees, kes seal oli nn peategelane (nagu ei olnudki Banksy) minu arvates jäljendas kõiki neid tänavaartistide stiile ning muutis selle müügiks. Nüüd ei olegi see kunstiliik nii kättesaamatu ja erandlik.

Filmi nimi on "Banksy: Exit Through The Gift Shop"

This is the inside story of Street Art - a brutal and revealing account of what happens when fame, money and vandalism collide. Exit Through the Gift Shop follows an eccentric shop-keeper turned amateur film-maker as he attempts to capture many of the world's most infamous vandals on camera, only to have a British stencil artist named Banksy turn the camcorder back on its owner
with wildly unexpected results.

sometimes.

For of all sad words of tongue or pen, The saddest are these: "It might have been!" 

-John Greenleaf Whittier 

Head aega ja Teretulemast!

Ei, ma ei taha jääda kuulama su uppunud naeratust,
Ei soovi jääda seisma, nähes vaid su lahkuvat varju.

Raske on leida rahu, kui alati alustad sõda,
Juuksed lehvisid sul tuules.

Midagi ei juhtu, kui see juhtub mujal,
Kord ma sattusin kohta, mis oli eemal.

Seisin paljajalu silla äärel, elujõgi kaugel minust möödus,
Tundsin su mööduvat lõhna, mis vool endaga viis.

Kas vabadust saab käega katsuda, kui oled ahelates,
On see siis tõesti üleääre ajava kaevu sündroom,
Mis tuleks vabanemiseks tühjaks valada.

Voolav veri värvis punaseks lume mu ees,
Soovisin, et saaksin hoida su käest,
Kuid tihti on see kõrvetavalt külm.

Ärkan jälle ja avastan, et olen samas rongis kus eile,
Panen kannus vee keema ja märkan, et suhkur on otsas,
See tuletab meelde, missugused on inimesed.

Aga ma armastan inimesi.


Head aega ja Teretulemast!