I live for those moments

Kas sa oled hull? Oled peast segi?

Selliseid küsimusi olen mõnedki korrad kuulnud. Neid küsitakse pidevalt. Ka minu käest. Kas see on lihtsalt jutu jätkuks? Tahavad nad sellega väljendada oma heasoovi tegevuseks, mille peale nad seda küsivad? Või see on reaktsioon millelegi, mida nad ise ei teeks?
Täna küsis isa kas ma olen hull, kui ma kahmasin kaasa plekist labida, kirve ja kangi, et minna tiigi peale ja sinna jäässe auk lõhkuda. Eesmärgiga ennast sinna sisse suruda, kui saunast tulen. Seda ma ka tegin. Hiljem sealt tagasi joostes suutsin mitu korda paksu lume sisse kaevatud rajast mööda astuda ning korra ka end kõhuli lumme kukutada. Lumiseks sai ka rätik, mille igaks juhuks kaasa kahmasin. Saunas tagasi olles tundsin, kuidas keha vaikselt taastub juhtunust ning süda rinnus klopib. See on tunne.

Eelnevalt esitatud küsimist küsiti ka siis, kui ma maratoni jooksma läksin. Isegi treener. Kuid mul läks kenasti. Keset rada, kui juba üle poole on läbi, ning hakkad tundma, kuidas valu suureneb ja jõud raugeb - leiab keha ikkagi veel seda, millega liigub edasi, vaatamata raskustele. See on tunne.

Olen käinud mädeges matkamas. Käinud mööda kindlaid radu. Kuid miskipärast kisub miski mind sealt rajalt maha. Kusagile mujale. Tundmatusse, kus pole kellegi jälgi. Kord käisin omapäi vallutamas mägedetippe, mis raja kõrval uhkelt seisid. Kord läksin mööda jõge jalutama, sest tundsin, kuidas hing soovis midagi muud. Mõlemal korral avastasin, kuidas ma täitusin õnnega, kuidas mu keha läks õitsele ja süda hakkas leegitsema. See on tunne.

Armastus on ka tunne.

läks meelest ära.

Päeval oli palju asju millest kirjutada..

Mõni oli isegi päris huvitav..

Võibolla isegi maailmamuutev..

Juba peaagu midagi meenub..

Kuid siiski mitte..

Sõnad on kadunud ära.


I wish I could do something in awkward moments.

Lumine porgand

Lumi ikka sajab.

Käisin Telliskivis ringi hulkumas. Sain raamatu juurde.

Tegin porgandist koogi ja vaatasin teisiti valmistatud ning huumoriga filmi.

Ma müün ka nüüd talvisel ajal Lumeingleid! Toon ise kohale. Helistage või kirjutage mulle.

The World

Viimastel aegadel

Kell on 2:22, pühapäeva varahommik. Tegin omale sooja tee - ChaoMing on seal paki peal kirjas, ega täpselt ei teagi, mis seal sees on, kuid maitseb hea.

Novembri lõpp ja juba on lumehanged lõputud. Kahju vaid sellest, et maapind ise ei ole veel külma tundnud, ning nüüd vaikselt soojendab seda lund altpoolt. Kuid eks ka tuleb sellele lõpp. Lumelangemine on mind alati lummanud - see on vist teine selline nn minu enese hetk, kus ma end tunnen vabalt ja piiritult. (Kõige paremad kohad on mäetipud) Ka praegu langeb lumi. Tänavavalgustite all on seda kõige paremini märgata. Lihtsalt jälgid seda muutumist. See on nagu elu, alati muutuses.

Algab vist esimene advent. Tahtsin peale mandariinide ka piparkoogitainast osta, kuid ei leidnud seda poest ülesse. Mõtlesin, et teen omale jõulumeeleolu. Pean seda tegema, sest võib juhtuda, et Meie kallis riik teeb nii, et enne puhkust välja rohkem ei lasta. Mingid mehed, ei suuda veel aru saada, et ärajooksmisega teevad nad liiga nii endale kui ka meile kõigile, kes me seal passima peame. Aega teenimas. Kuid alati tuleb ju loota paremat. Mõned väidavad et juba tulebki elada parimas. Kuid ma pole veel otsustanud, kuidas parem on.
Teenistuses on asjad muutunud - mehed on rohkem närvilised ja tülisid tekib rohkem. Kas see tähendab, et mõned hakkavad murduma, või siis nad lasevad oma päris minal mängu tulla. Muudavad oma karakterit, mis meile peale on sunnitud. Teise vaatuse lõpuni peaks olema veel kolm nädalat. Siis on veel ees kaks vaatust, millest viimase oleme ehk reaalselt tegevuses. Või siis autoroolis.

Ma tahaksin oma ümber inimesi, kes mind kaasaksid igasugustesse tegevustesse. Ma rohkem pean silmas kunsti või kultuuri. Kes oleksid rõõmsad ja hakkajad. Nendega koos läheks ja maaliks kell 4 hommikul Kadriorus pargipinki, või kellegagi läheks linnahalli katusele ja tantsiks, või võtaks kaasa hunniku paberit ning voldiks nendest vabaduseristi juures suure elevandi, või...

Teenimisest

Postimehes 13. oktoober.


"Miks pööratakse ebaproportsionaalset tähelepanu välimuse pisiasjadele, nagu habemekarvade pikkus, saabaste läige ja muu, millel lahingupidamise seisukohalt ei  paista olevat erilist tähtsust?

Eelkõige distsipliini, korra, ühtsuse ja hügieeni saavutamiseks. Ka lahinguväljal on nendel asjadel suur tähtsus. Kui vastane näeb hooldatud sõdurit, järeldab ta sellest, et meie võitlejad söövad hästi, jõuavad enda eest hoolt kanda, nende motivatsioon on kõrge ja neid võita on võimatu ülesanne."

Kas tõesti on nii? See vastus ajab mind küll naerma. Lahinguväljal on tähtis see, et saapad oleksid puhtad ja habe aetud. Selle jaoks on rohkem aega, kui vastast lasta.


Veel oli seal samas lehes ka kirjas lause, mida ma ise praktiseerin. Ehk siis keegi suur võll ütles lõpuks nii, et tugevamatel sportlastel ajateenistuses vorm langeb. Nii ta on. Mul on kõht, mida ma pole varem kandnud.

Juustumaitselised pähklid

Aga mina sain täna peaaegu ootamatult tasuta jäätise!

Naljakas on olnud viimane aeg. Mu mõte on hästi palju huvitavaid ideid ja ilusaid lauseid loonud, kuid kahjuks pole neid kirja kusagile pannud. Ehk see on seepärast, et rivis ei kirjutada. Kuid pea töötab nagu hull. Ja kui jõuan kusagile, kus on võimalus see paberile märkida, siis on pea tühi. Ning tavaliselt on päevaplaanis ka miski muu ajuvaba tegevus.

Mõnikord on tunne nagu see oleks üks suur näidend. Ja mina olen sinna lavale lihtsalt lükatud - ilma käsikirja ega proovideta. Vahetevahel on see ikka nii naljakalt ebainimlik. Kuid kui sul on ümber inimesed, kes ka seda võtavad kui näidendit, siis on mõnus lihtsalt kõik mööda lasta. Ainuke asi millest kahju hakkab.. on aeg.

Homme jooksen. Paidest Türile. Ja loodetavasti sõidan Rongiga.

Loomisest..

Kindlasti olete kuulnud lugu paberlinnust. Ka minul on üks lugu temast. Ta kaitseb ja valvab. Teda ehitades ma nägin vaeva, ma higistasin pisaraid ja mul kulus paberit. Tema - selle kõige viimase versiooni ma tegin täiusliku. Eelmised kahjuks ei jõudnud nii kaugele, et ma oleksin neile hinge sisse puhunud. Kuid tema, see Kaunis olevus toa keskel, ta tunnetab vähimatki õhuliikumist ruumis, ta tantsib - kui on tunda rõõmu, ta tunneb kaasa - kui on õhus kurbust. Ta on Looming Hingest.

Usun, et ka teil on Käed, mis mõningatel hetkedel soovivad luua muusikat, joonistada maagilisi pilte, voolida savist jõehobusid või lihtsalt hoiavad kahvlit, millel on kartul. Kõik see aitab meil väljendada seda, mis või kes me oleme. Olla üksi, koos kitarriga, mis sest et mängida ei oska, on hea tunne. Sa kuuled, kuidas sinu enese käed teevad muusikat, mis sest et see võibolla ei ole just kõige meloodilisem. Tulemus on Kaunis - alati.

The Wind

Crash: What's that noise? 
Buck: It's the wind. It's speaking to us. 
Eddie: What's it saying? 
Buck: I don't know. I don't speak wind.


from Ice Age 3


Recommended.

Ma olen Katki

Tuleb välja, et mõnikord on nii..

Sul on eesmärk, ning sa meeletult tahad seda, või selleni jõuda. Sa oled sisimas kindel, et kui sa selle saavutad, siis oled nii sina kui ka sellega seoses inimesed õnnelikud ning rõõmsad. Sa näed ropult vaeva, et see õnnestuks ja töötaks. Nagu roniksid puu otsa, millel alatasa oksad ära murduvad. Sellel teekonnal ei ole midagi inspireerivat ega tujutõstvat. Kuid sa lähed edasi, sest eesmärk on ju silme ees ning see annab selle ainsa jõu, mis edasi viib. See lõpppeatus on ainuke, mis sind elus hoiab. Ainuke asi, mis sulle korda läheb. Just nimelt, see on nagu see tunne, mis viib sind sinu armsama juurde, Sa oled kõigeks võimeline, peaasi, et sinna jõuaks.

Aga eesmärgini jõudes. Kõik variseb kokku. Ei ole olemas õnne ega rõõmu. Jõudes puu latva, sa kukud sealt alla. Su armsamale ei lähe enam korda, et sa seal oled. Kõik su visioonid ja oletused on purustatud ning olematud. Sind valdab frustratsioon ning pettumus. Sa oled. Sihitult. Nutt kurgus. Kõigest väsinud ja kurb. Sind painavad küsimused: Miks? Milleks? Aga ma nägin ju nii palju vaeva.. See oli ju kõik mille nimel ma tegutsesin.. Mida ma nüüd peale hakkan.. Miks? Miks? Miks?

Kell oli just 11:11. Ma soovisin.

Midagi kõrva taha

the fact is, that to do anything in the world worth doing, we must not stand back shivering and thinking of the cold and danger, but jump in and scramble through as well as we can.
-robert cushing

if we all did the things we are capable of, we would astound ourselves.
-thomas edison

freaky like me

Aknast välja silmates on näha kollaseid lehekesi langemas. Suvi ongi peaaegu otsas. Puud muudavad end värvirohkeks. Ja langetavad lehed. Veel veidi ja saame koos minna lehti riisuma.

Tean, kuidas sa end tunneksid, kui ma iseennast kaotan. See, kuidas me sõrmed on ühenduses, kui kätest hoiame. Me näeme seda sama valget karikakra õit. Sellel pole tähtsust, et oleme kaugel. "Näen, et sa seisad metsade ja niitude vahel. Tunnen, kuidas sa võid lõhkuda kõik." Kõnnin vaikselt edasi. Kuulen oma samme ja mõne üksiku piisa kukkumist.

Olen näinud julgust, mis järgib intuitsiooni.
Olen kuulnud liblikatest, kes muutuvad lindudeks.
Olen olnud keegi, kelle silmist purskab igatsust.
Olen seisnud paigal, ilma vabaduseta.


I can´t change what I was.

i'll tell you what the end of the world will be like.

it will be a final moment, both terrible and heartbreaking. absolute chaos. people running as fast as they ever have, cars filling every road and freeway, phone lines backed up trying to process millions of calls, fingers flying over keyboards, thumbs texting like rapid fire, long lines of people trying to cram themselves into subways and airplanes. all of them trying to tell someone else,

"i love you."

it's not the end of the world yet, but don't wait until then to tell them. the worst thing isn't the end of the world. it's what you didn't finish - what you didn't say when you had the chance.

- LTC

42,195 km

Jooksupidu on lõppenud.

Ise ületasin end ja tegin midagi, mida olin juba ammu tahtnud teha.

Jooksin Maratoni. Ajaks sain 3:19:11 ning 132. koht.

Hästi huvitav oli. 10 esimest kilomeetrit tuli kuidagi nii kiiresti ja juba oligi teine ring ning jalad hakkasid krampi tõmbama. Kuid ma polnud ainus. Lõpuks sain jälle hoo sisse ja ületasin kergelt finišijoone. Vahepeatustel sõin igast asju, mida ma ennist polnud näinudki. Ju need siis andsid energiat.

Kuid nüüd on hea olla ja valu jalgades. Treener ka ütles, et homme on hullem. Juba ootan seda homset.

Äge.

Ajateenimine vs ajaraiskamine

Olen Ajateenia. või Ajaraiskaja? - Selles ma veel täpselt aru pole saanud, kuid tundun kalduma ikkagi selle teise asja poole. Olen hoidunud ajateenistusse minekust juba mitu aastat, kuid nüüd nad said mu kätte. Anti mulle 2 kuud aega kõik korda ajada ja siis minekut teha tsiviilelust.

Tahti mind alguses Jõhvi saata. Mina aga olin vastu ja mind suunati Kuperjanovi. Päeval, mil ma Võrru jõudsin olin ma magamata ja kuidagi vihane või miskit halba emotsiooni täis. Ma polnud ainus. Võrus aga olid kohad suhteliselt täis ja mind saadeti siis bussiga Paldiskisse. Kohale jõudsime öösel ning siis seal koos sääskedega riietusime sõjaväevormi. Esimesed päevad olid nii totrad. Kui ajuvaba süsteem see ikka on.

Nüüd olen oma SBK ehk siis sõduri baaskursuse läbinud miskisuguse hõbemärgiga, mis mitte midagi ei loe. Olen olnud ajateenistuses 10 nädalat. Hetkel on puhkus, mis kestab 14 päeva, kui ei juhtu, et keegi meid ründab. See rääkimine ja olemine on seaöl täpselt nii nagu iga hetk hakkaks keegi meid ründama ja sõda läheb lahti, siis meie peame jooksma. Alati peame teada andma kus me asume. Me ei ole inimesed vaid oleme sõdurid või võitlejad.

Kui tundub, et sõjavägi või ajateenistus on selline ilgelt täpne kellasüsteem, siis selles te eksite. Või vähemalt mina eksisin, et kui seda arvasin. Tegelikkuses on minu arvamus sellest täielikult muutunud. No äratus ja öörahu on küll kivist ajad kuid kui näiteks on kusagile väljasõit, siis küll ei tea mis auto peale tuleb rühmaga või jaoga ronida, ning mõnikord isegi polegi ruumi ja tuleb tagasi tuppa ootama minna, et kuna auto teise ringiga tagasi tuleb. Oleks siis juba ennist kõik ära arvestatud aga ei. Hilinemist ja segadust on suhteliselt palju.

Et kõik oleksid võrdsed - kõik sõdurid. Kõik peavad olema koledad. päev enne puhkust aetakse kõigil pea kiilaks. Et kõik saaksid end peita või ei lähekski välja inimestega suhtlema ja lõbutsema - puhkama. Mina näiteks nüüd kannan mütsi. Sest mulle tõesti ei meeldi olla kiilakas. Ning ma pole ainus. Meie rühmale ei olnud mingiks ajaks antud vihmaülikondasid, siis ükskord õhtusel rivistusel suure vihmaga olime meie ainukesed, kes ei kandnud vihmaülikondi ja külmetasime ja seisime seal teiste seas. No ega me vett ju ei karda, kuid rohkem oli asi põhimõttes.

Mis ma olen ajateenistuse jooksul õppinud või kogenud.
Hmmm, ma olen saanud relvaga tulistada - mis mind eriti ei huvita. Igav tegevus.
Füüsiline vorm on paremaks läinud - jaksan vaid rohkem kätekõverdusi teha, kuid joosta enam ei jaksa sellises tasemel, mis ma enne ajateenistust jaksasin. (terve ajateenistuse jooksul oli meil vist 4 kehalist kasvatust, ning joosta lubatakse vaid ümber parkla, mis on mingi 250m ring asfaldil)
Olen õppinud hoiduma inimestest, kes oma võimu ära kasutavad. Ning olen kindel, et ma end kaitseväega ei seo, ehhki mul on veel 8-9 kuud veel aega teenida.
Kompassiga olen õppinud orienteeruma ja igast muid asju, mis seda puudutab - see on hea.
Voodirallid ja muud sellised jamad täiesti ajuvabad - need ei anna mitte midagi juurde.
Ühes taktis marssimine ei ole minu arvates tulevases elus väga kasulik oskus.

Kui te veel teaksite, mis ma oleksin ja kus ma oleksin, kui ma poleks teenistusse läinud. Sellele mõelda on juba halb. Enam pole miskit eriti teha.

Nagu nemad seal kordavad, Mis ei tapa, teeb tugevaks.

Afganistanis said ühed sõdurid surma, üks neist noorem kui mina. See tegi kurvaks ja pani mõtlema mis neid sinna küll ajab. See ei saa olla vaid raha pärast. Sest Austraalias saab sama raha ja rohkemgi veel lihtsate ja huvitavate tööde eest, mis ei ole nii suure surma saamise riskiga. Kas tõesti riik suudab neile sellise ajupesu teha. Astuda mõtetusse sõtta, kuhu meil asja ei ole.
Märganud olen ka seda, et see keskkond seal nagu paneb iseenese elu väärtust madalamalt hindama. Ka mind on see mõjutanud. Nagu ei hooliks iseenese elust enam nii palju, see on nagu üks toakärbes.

Hesburgeri taga kilekotis..

Kuidas väljendada rõõmu?

Või kuidas seletada ilu?

Või üldse, kuidas saab sõnadesse panna teatud asju. Sõnad on ju nii piiritletud ning kohati ka kaheti mõistetavad. Peaaegu et tühjad häälikud, millele oleme tähenduse juurde mõelnud. Oleme oma maailmast kaotanud oskuse mõista.. sõnadeta.

Rõõm! - seda tunnet olen hetkel täis, juba mitmendat päeva järjest. Ning mul on põhjust ka.
Kuid kui kaugemale mõtlen, siis see rõõm tuhmub. Ning mis saab kokku? suhteline tohuvabohu. Kuidas sellist emotsiooni väljendada? Kas ongi üldse vajadust.

Kuid ma olen oma aega väga hästi kasutanud. Seda vähest, mis veel alles on. Kuid nüüd ma lihtsalt olen. Seda olemist on mul vaja. Trajektooriks kujunes seekord Tallinn-Türi-Pärnu-Häädemeeste-Tallinn-Maidla-Kuressaare-Mändjala-Kõruse-Panga-Orissaare-Häädemeeste-Tallinn. Ning kõigist nendest kohtadest saab kirjutada loo, kuid seda ma veel ei tee.

Tuberkuloited "Ole mu silmades"

2010 Jaan

Enam ei teagi, kas plaanida selliseid päevi, või mitte. Sest olen kogeda saanud, et plaanid tavaliselt ei taha hästi minna niiviisi, nagu nad olid ette kujutatud. Kuid kui ei tee plaani, siis ikkagi ootad midagi, et juhtuks. Seekord oli mul varuplaan. Ning siis veel igast asju ja kohti ja inimesi. Kuid lõpuks jäin ma ikkagi omadega, kellega ma elan ja on ohutu. Ei teagi miks ma nii kerge tee valisin. Kuid mis seal ikka. Sõit algas kuue paiku õhtul, kui kõik ettevalmistused olid tehtud. Enne kaheksat pidime olima järjekorras, et sõita praamiga saarele. Saime uue "Saaremaa" laevale. See uhkus lõhnas veel keemia järgi, nii uus oli too. Sellega kihutasime mööda vett. Tee peal ma hullult mõtlesin, et kuhu saarel minna, et miskit tegevust oleks. Kuid ma otsustasin jääda teistega. Leppisin sellega, mis mulle ette kanti. Magajäämise hetkeni olime Mändjala kämpingust umbes 6 korda mööda sõitnud. Küll kord kuhugile võõraste hoovi, kus me sõime. Seal ei võetud meid väga sõbralikult vastu, sealsed inimesed olid veidi kinnised ja omas turvalises seltskonnas. Ma usun, et nad olid väga toredad ja huvitavad, kuid nad ei andnud võimalust nendega tuttavaks saada. Küpsetasime liha ja kui see oli õgitud, sõitsime randa. Hakkas juba hämarduma. Linna külasimman oli. Lõke, inimesed, muusika (sült), ning tuttavad. Eesti on väikene. Ei oleks neid oodanud kohata. Hommik oli kämpingus ja ilusa sooja ilmaga. Esimene asi oli merevee soojuse proovimine - ei olnud miskit nii külma. Päeva veetsimegi rannas liiva sees hüpeldes ja vees sulistades. Harjutame ikka seda uut avastust, mis ma üksäev tegin. Vaja läheb võimlemispalli, liiva, auku ning hüppajat. Hästi vägev oli. Sõitame veel mööda saaremaad ringi. Ostame odavaid hambaharju. Räägime poistele tähtsatest asjadest. Karujärve pidu lõppes jube vara. Pidula forelli brasiilia pidu oli tasuline ning palju inimesi polnud näha. Päeva lõpetame katkise rangluu ja Kuressaare haiglaga. Ning kusjuures ma ei ole kunagi nii varase praamiga sõitnud varem (kell 5.00, no tegelikult ma vist magasin kogu selle sõidu. Kuid igatahes on kõik hästi ja jääb ootama uut seiklust.

I am running against time.
I am running out of time.

See ongi See

Ma olen kuristiku äärel.. olen libisemas..
Päevad jooksevad liiga kiiresti mööda, tuues midagi lähemale, mida ma ei taha.
Tahan sellest viimasest ajast nii palju, et ma vist ei suuda midagi saada.

Päev algab kell 8, kui 6 tundi und seljataga. Ja nii mitu päeva järjest. Ehhokardiograafiat tehti mulle. See on nagu rasedad käivad piilumas, kas kõik on lapsega korras või mis sugu ta küll tuleb. Kuid minul ei olnud seal pildil väikest uut elu. Oli vaid kahe koja ja vatsakesega süda. See oli alguses suhteliselt veider vaadata iseenda südant, ja kuidas ta töötab. Õde ja arst mõõtsid igast asju. Viga ei leita. Väidetavalt on kõik hästi. Info saadetakse arstile. Olete vaba.

Korterisse jõudes pole enam mingit tuju. Panen filmi jooksma. Alice. Lewis oli ikka paraja Imedemaa välja mõelnud. Mulle meeldisid lendavad kiikhobused. Lugu ise nagu lugu ikka. Muinasjutt, kuhu satume, kui väga tahame. Võimalusi selleks leidub mitmeid.

Ilm ei kutsu päevitama, ehk sellepärast et täna pole veel ükski rohulible siin sooja päikesekiirt kohanud. Hall ja mürane.

Kuid mul on saladus.

Elu on ikka nii vaheldusrikas. Kord saab nutta, hetk hiljem juba naerda. Inimesed tänaval - kord nad naeratavad sulle siiralt. Teine kord saad kurja pilgu. Päike ja pilved mõlemad võitlevad selle eest, keda me rohkem näeme. Öö ja päev on alati sõbrad ja leidnud juba kokkuleppe, kes millal end ilmutab.

Ja panen Õuna-Maasika-Šokolaadikoogi ahju.

Rahus ja üksinda

Ka mina olen vist nüüd üks nende seast, kes üksi vaatab filme. Tänase filmi jooksul ma seda mõistsin. Täielikult. Olen juba tegelikult tükk aega filme üksi vaadanud, kuid kui elad koos inimestega, siis ikka juhtub, et kellegil pole ka midagi muud teha ning ta jääb ka seda vaatama. Kuid on ka palju filme, mis ma olen üksi vaadanud. Ning just miskipärast need filmid on rohkem mõjunud. See oleks kui juhus või miski muu, kuid alati, kui üksi hakkan miskisugust vaatama, siis ma kas ei suuda oma rõõmu talitseda, või tönnin tükk aega ja vaatan ringi, et ega keegi mu pisaraid ei näe. Kuigi tean, et olen üksi. Üksi olles nagu väljendan oma emotsioone palju rohkem, kui kellegagi olles. Veider. Või on asi filmides, et kui kellegagi koos vaatan, siis satub just selline film, kuhu sisse ma ise ei suuda minna. Aga üksinda olles satuvad filmid, milles ma samastun ja emotsioonid vallanduvad. Just tönnisin kurva filmi lõpus. On küll tunne, et peaks seda jagama kellegagi, kuid siis kui järele mõelda, siis äkki just seda oligi mul sel hetkel vaja. Üksinda läbi elada oma emotsioonid. Kellegagi äkki ei oleks olnud see päris sama. Oh seda rõõmu, mis ma tunnen. Ja energiat, mis ma just sain. Äge.

Elu ei ole ju värvusetu?!

To dream anything you want to dream- that is the beauty of the human mind. to do anything you want to do - that is the strength of the human will. to trust yourself to test your limits - that is the courage to succeed. - Bernard Edmonds 




Don't rely on someone else for your happiness and self worth. only you can be responsible for  that. if you can't love and respect yourself - no one else will be able to make that happen. accept who you are completely; the good and the bad, and make changes as you see fit - not because you think someone else wants you to be different. - Stacey Charter

"Life is pure adventure. The sooner we realize that, the quicker we will be able to treat life as art." Maya Angelou

Kaardid räägivad

Üks päev ma mängisin kaartidega. Sellistega, mis midagi head ja tarka ütlevad.
Korjasin välja mõned laused.

"Nii pisike pea - nii palju asju. Mõtle mõtete üle, mida sa mõtled!"

"Iga päev tuleb astuda täiesti tundmatule maale ilma kaardi ja teejuhita."

"Mine sinna kus ahvid sind ei sega."

"Tee midagi täiesti tähtsusetut."

Aedvili

Film "Garden State"

Kui palju on maailmas erinevaid valikuid ja võimalusi. Kui palju on maailmas erinevaid inimesi. Kui paljusid mõistetakse valesti ja antakse vale diagnoos.

Andrew Largeman: Fuck, this hurts so much.
Sam: I know it hurts. But it's life, and it's real. And sometimes it fucking hurts, but it's life, and it's pretty much all we got.

ööjooks

Eila aga kell 01.07 (või on see juba varahommik) oli tunne minna välja. Nii ma siis viskasin riided seljast ja asendasin need teistega. Sellistega, millega ma jooksmas käin. Nii ma siis alustasin trenni kell 01.16. Oh Kui teistmoodi on joosta südaöösel mööda tänavaid, mis päevavalguse all näivad nii tavalised ja lühikesed. Kuulda kuidas linn magab. (kusagil ikka keegi kisab, takso kihutab mööda, iseenda jalad matsuvad iga sammuga vasta maad, isegi linnud laulsid) Ma ei olnud üksi sellise idee peale tulnud, sest joostes üle raudtee, tuli mulle vastu veel keegi, kes tegutses nagu mina, oli end jooksuriietega ümber mässinud ja sörkis mulle vastu. Me viisakusest ja austusest teise liigutaja vastu tervitasime naeratusega ja liikusime omi teid mööda edasi. Öö on ikka nii teine maailm. Nägin ka Siilipoissi, kes varjus puu taha, kui ma teda kogemata hirmutasin.

Tädi käest tõin ja bussisõit temaga möödus. Hea.


Õnneks olid veel mõned pannkoogid eilsest alles. Mis sest et juba külmad. Head on nad ikka.

Kultuur kultuur kultuur

Roheline on see maa

Siiruviiruline seest ja suvine udu väljast.

Iga päev on miski muutunud - kuid nüüd midagi rohkem kui vaid ilm.

Praktikaaeg möödumas on Tartumaal.

Rongisõit sinna ja tagasi. Kuid nendel retroistmetel, mitte uutel sinistel.

"Soome keel on ära rikutud eesti keel" ütles mulle pruunisilmne tüdruk, kelle naeratus lõi särama maailma.

Pannkoogiauruses köögis on tore häid mõtteid mõelda. Järgmine kord ole ka minuga!!

Igatsus on imeline asi.

Metropia

Veidralt lahedasti tehtud film. Ja selle idee autorile ka kummardus, kuigi see polnud suurem asi, oli vaatamist väärt.

Teisel minutil oli seal "SuperCall" ka Tallinnas.

Pildid filmist "Metropia"

Elujoru

Kui lõpuks tunned väsimust,
mis tuli enda valikust.

Kui lõppes reede,
oli õhus palju keerde.

Lõppes kõik sellega,
kes käib kellega.


Neljapäeva hommikul labidas ja asfalditükk ning osalesime öösel kõhukavõistlusel ja veelimbos.
Reede hommikul trenn ja öösel vanalinna tuli.
Laupäeva hommikul Tallinna päev, ujumine Pirita jões ja hiljem köielkõnni masina lahti-kokkupanemise maraton ning öösel erinev alkohol ja magamine puupörandal.
Pühapäeva hommikul jogurt ja trenn.
Hetkel väsimus suur ja lasagne ahjus valmimas.

Tsirkust ja Leiba!

Järgmine kord...

Nüüd kevad järgmine aasta tuleb ja näeb, kuidas mu puud on end sirgu ajanud ning juured sügavamale maasse surunud.

Järgmine kord ma räägin neile, kuidas sääreluuümbrise põletik ei lase mul ajateenistusse astuda. Kui nad mind vaid usuks.

Ehk suudan oma tundeid järgmine kord vaos hoida, sest need teevad lõpuks suhteliselt suure kraatri sinna, kus on kõige valusam.

Ei ütle mõtlematuid asju, et keegi jälle saaks ustega prõmmida ja solvuda.. järgmine kord.

Olen järgmine kord rohkem motiveeritud selle kõrge hariduse tagaajamise mängus.

Järgmine kord olen tähelepanelikum.

Järgmine kord ...



"Can't be juggling blood and fire all the time"

Cliffhanger

One day while walking through the wilderness a man stumbled upon a vicious tiger. He ran but soon came to the edge of a high cliff. Desperate to save himself, he climbed down a vine and dangled over the fatal precipice. As he hung there, two mice appeared from a hole in the cliff and began gnawing on the vine. Suddenly, he noticed on the vine a plump wild strawberry. He plucked it and popped it in his mouth. It was incredibly delicious!

Inspirational story

He, Who Sees

Mulle väga meeldib, kuidas noored inimesed oskavad end väljendada paberi ja pliiatsiga. Kui targad nad tegelikult on. Ning mis nad kõik oskavad seostada ja kokku võtta. Kuidas nad on aru saanud maailmast ning selle jätkusuutlikkusest. Kuidas nad vaatavad peeglisse ja näevad iseend, täna.. homme.. Nad oskavad täpselt kirjeldada, mis neile rõõmu toob ja mis neile ei meeldi. Ning nad enam ei mõtle vaid iseendast vaid toovad mängu ka ümberolevad isikud. Perekonna. Lähedased. Isegi võõrad. Huumor - väike nali ei jää varju. Elu on väga humoorikas ning seda ei tasugi alati tõsiselt võtta. Seda nad teavad.

Skypargi 70 tagurpidi saltot ning Pedafolk ei käi järjest, kui järgmine päev peab kell 6:20 ärkama ja minema tundi andma.

Buss 18

Poiss mu seljataga istmel rääkis oma emale:

"... Kui ma lähen Muinasjutumaale ja Soovidemaale. Enne ma läheksin Soovidemaale, et ma sooviksin seal, et kui ma lähen Lohemaailma, siis ma õpiksin seal lohega ratsutama..."

Mul tekib tunne, et olen sellisest maailmast liialt kaua eemal olnud
Tahan tagasi.

Tahtmine ja selle saamine

Kui ma midagi väga tahan - siis ma seda tahan.
Kui ma midagi loodan või ootan - siis ma seda loodan ja ootan.

Kuid kuidas oma tahtmine reaalselt ellu viia, et seda oma käes tunda? selles ise olla?

Ju siis peab äkki elamagi hetkes, just nüüd ja praegu. Oma soov tuleb maailma lahti lasta, et see sellega edasi tegeleks ning selle sulle ette manaks. Kui sa jääd vaid tahtmise või ootamise juurde, siis sa jäädki seda tegema. Tundub, et see on kirjutamata seadus. Lase oma tahtmine sinna kusagile tuulde, vabaks, ära hoia seda kinni.
Ning mingi hetk sa avastad, seda ma ju soovisin, mul on see praegu olemas!

Ma olen õnnelik!



Plaanid tuleb ka lahti lasta, sest on suur võimalus, et need ei lähe tahetud rada mööda.


Tundub äkki imelik, kuid Indigolaste lauludest leiad alati midagi enda kohta, olenemata tujust.

Ood artistidele

Ükskord kui juhuslikult satud kohta..

Kohta, kus osavad inimesed,
ja mitte ainult, vaid ka imelised.

Sa ei suuda uskuda oma silmi,
justkui vaataks mõnda välismaa filmi.

Rõõm, nagu jäätist limpsival lapsel,
jõud, mis aitab sirguda kapsal.

Nad selga väänavad,
jalgu käänavad.
Köiel jalutavad,
lakke end riputavad.

Ei, nad ei ole sadistid
vaid hoopis tsirkuseartistid.

soovide puu

Pisikesed momendid ongi need kõige suuremad tegelikult.

"... its been to Australia"

2. eluke

Astraalrännak või Ärgas unenägemine?!?!

Kumb on reaalsem? Ohutum, kui üldse oht on?

Elada elu, millel ei ole piire...

Nali ka..

Vihma sajab..

Klaver ja kätelseis on viimasel ajal mind lummanud.

Kõik sellega seonduv paneb silmad särama.

Aias sirguvad lumikellukesed. Metsaäärne tiik on läbikäiguhoov sulisevale veele.

Hetkel, kui sa tunned, et sa pole eraldi kellesti ega millestki - muutub maailm paremaks.

Strawberry fields forever..

Mõtle nüüd..
Kui Sind ei oleks..


Nagu lillepeenar ilma lilledeta
nagu taevas ilma tähtedeta
nagu laud ilma jalgadeta
nagu auk kusagil

Mida puud ja maa ja vesi ning sõbrad teevad tundega - et midagi oleks nagu puudu. Miski on tervikust puudu.

Ilma sinuta ei ole tervikut.

Do not ask what the world needs. ask what makes you come alive, and go do it. Becuase what the world needs is people who have come alive.

-Howard Thurman

The story with happy ending..

Neljapäev. Täna!
Päevaplaanis on kritseldatud vaid üks kokkusaamine idanaabrist kardioloogiga, kellega juba esimese kohtumise ajal sõbrasuhteid ei loodud. Kuid täna läksin sinna rattaga sõitma. Kokkuvõtteks ma ei saanud mitte kui midagi, mis oleksin tahtnud. Mina ei mõistnud teda ja vastupidi - selline oli meie suhtlus. Ebaloogiline. Nüüd otsin uut, kellega ehk saab rohkem üksteisele arusaadavaid sõnu öeldud kui tere-headaega.
Saabub õhtune aeg.. no tegelikult veel mitte.. õhtuni on aega küll. Kui otsin kaaslast, kellega minna Tsirkust vaatama. Esimene kutse läks luhta. Teine kutse punnis väga vastu. Hetk hiljem telefon helendab ja pöriseb. Vastu punniv sõber helistab. Räägime ja leiame ühtse keele. Mina lähen sõidan võõrasse kohta peaaegu võõra autoga, võtan sealt peale võõra inimese koos lapsega. Viin võõrasse Polikliinikusse ja tagasi. Laps oli haige. Lõpuks jäi nii, et kihutasime sõbraga Tsirkusesse, kuhu ikkagi 7 min varem jõudsime. Õnneks ikkagi saime soodsamad piletid ka. Ja Seal. Seal ma sain oma jõu tagasi. Kõik see kokku. Mulle väga meeldis. Etendus ise. Sõber hea mu kõrval. šokolaad, mis asendas lilli, mis artistidele lõpus jagatakse, ehhki meie lõpp venis ja venis. Muidugi oli see nagu üks soe kallistus, mis venides läheb ainult paremaks.

Ma olengi nüüd õnnelik. Aitäh!

Kogu see imelikult Imeline päev.

Ah jaa, kuulan Johnny Cash-i uut plaati ka.. ja ükspäev tegin raamatu. Pisikese aga armsa.

Ilu

"Aegade alguses, kui taevast täitsid lendavad elevandid..."

Film on hämmastav. "Ashes and snow"

Nii ka pildid..

Tere Kauaaegne Sõber

Täna kohtasin sõpra.. hästi vana sõpra, keda juba natuke igatsen. Ma pole ainus tema igatseja. Ma kohtun temaga ainult korra aastas, ning siis ma alati proovin võtta sellest kohtumisest nii palju kui võimalik, just nii palju kui tema pakub ja minul vaja läheb. Mitte sentigi rohkem.
Märkasin teda juba hommikul vara, kui Polikliiniku poole tõttasin. Ta oli oma usaldusväärse jüngri oma tulekust varavalges juba teatama saatnud. Oi kuidas ta päeva peale soojemaks muutus. Pärastlõunal, koduteel kohtusin temaga.. ta lõhnas värskelt ja oli rohekas. Kõik ootab teda ja ärkab ellu. Valge vaiba asemel sillerdab varsti vesi ning siis juba rohi ja lilled. Puid katab varsti roheline vatjas kiht ning pisikesed laulumasinad lendavad tagasi nendele okstele kus nad eelmine kord pooleli jäid.
Mul on hea meel sind jälle tervitada. Kevad, kes sa alati tuled. Luban, et ma seekord esimesi lumekellukesi ja sinililli ära ei korja.. Luban, et seekord ma nii palju külmades poriloikudes ei mängi, sest nii võib köha külla tulla ja toas on sinu ilu raske märgata. Luban, et seekord istutan midagi ilusat, et sul järgmine kord tulles oleks rõõm suurem, kui seda lume alt välja sulatades näed, et see on kasvanud tugevamaks.

Aitäh, et tood sooja, rõõmu ja ilu!

Film 4.6

"Dorian Gray" on film, mis vaatasin. Missugune on su hing, pärast mõtlematut tegutsemist? Missuguseks muutud sina? Kas see on päris?

Soovitus minu poolt.

"Oscar Wilde's perfectly charming and witty manner of expression will enchant you in more ways than one. He is a master storyteller and drifts through the story like a gentle summer breeze through odour filled roses, giving you the feeling that you can literally smell the flower he is describing. The Picture of Dorian Gray is a masterpiece. A beautiful story, based in a beautiful era."

Otsin tööd

Tere,

Ma otsin omale tööd.
Töö võiks asuda maapiirkonnas. Ehk mõnes talus. Keset rohelust ja värskust. Vahest võiks isegi läheduses olla mõni järveke või niidu kõrvalt jõgi mööda triivida. Lammastel võiks olla suur lapike rohelist põldu, kus mina saaksin kivi peal istuda ja neile suupilli mängida. Naabreid ei peagi üldse nägema, ei üle pöllu ega metsatuka taga. Eks seal tee alguses, kui teisele poole pöörata, siis seal võiks ikka mõni vanapapi veel elada - kui tuleb tuju lugusi kuulata või koos midagi puust nikerdada. Metsatukas ja niidul võiksid olla suured kivid, kus peal olles ja istudes võiks päikest ära saata. Kukepoiss tagaaiast võiks igal hommikul päikesetõusust teada anda. Maja ise ei pea uhke olema. Piisab heinakuhjast lakas ja väikesest pliidist või kaminast toas, millest võiks puid põletades sooja ja praksuvat elusat tuld jälgida.

Mis ma oskan?
Ma oskan põllult kive korjata. Oskan pliita alla tuld teha. Nautida seda rahu ja vaikust, mis igal õhtul metsatukast majale langeb. Võin lammastele meelelahutuseks suupilli mängida. Tean, millal redised, maasikad, porgandid ja kartulid valmis on. Oskan kaevust vett välja tirida ning seda koos juurviljadega supiks muuta. Mul on mitmeid aastaid töökogemusi kirve, labida, sae, haamri ning naaskliga. Olen ladunud kiviaeda. Heinapakke veeretanud ning ladunud üksteise otsa. Hobuste talle puhastanud ning neid söötnud. Kassile ja koerale pai teinud.

Kui peaks mõni selline koht vaba olema, palun minuga ühendust võtta.

Kõrgharidusega ärijuht.

Indiaanlased..

Indiaanlaste Kümme tõde!

Maa on meie ema - hooli temast.

Austa kõiki oma suhteid.

Ava oma süda ja hing Suurele Vaimule.

Kõik elu on püha; kohtle kõiki olendeid austusega.

Võta maalt, mida vajad; ja ei midagi enamat.

Tee mida tuleb teha kõige ja kõigi heaks.

Täna Suurt Vaimu iga uue päeva eest.

Räägi tõtt; kuid ainult heast teistes.

Järgi looduse rütme; tõuse ja mine puhkama koos päikesega.

Naudi elu teekonda, kuid ära jäta jälgi.

Cherokee Palve. Õnnistus.
Puhugu taeva soojad tuuled pehmelt su majale.
Õnnistagu Suur Vaim kõiki, kes sinna sisenevad.
Tehku sinu mokassiinid õnnelikke jälgi
paljudesse lumedesse ja puudutagu vikerkaar alati su õlga.

Vesi, kristallid.

Water - The Great Mystery

Kindlasti oled kuulnud, kui palju meie maailmas on vett ja mida see mõjutab. Paljud väidavad, et kõige selle alus on vesi, mis me täna oleme, näeme ja katsume. Teadlased on vett kaua aega uurinud. Selle Imepärasust. Kuidas ta suudab olla kolmes olekus. Miks vesi paisub, kui ta külmub, sest teised ained ju tõmbuvad kokku. Kuidas vesi suudab eirata gravitatsiooni ning mööda kõrgeid puid jõuda ka tipus olevatesse lehtedesse.

Masaru Emoto tegi katseid ja uuris vee kristalli. Ta rääkis veega. Ta ütles sellele häid ja halbu sõnu.

Halvad:

You make me sick, 

I will kill you!

You Fool

Siis ka häid sõnu:

Love and Thanks

Truth

Inimese aju koosnab umbes 85% veest ning keha üldiselt 70%.

Ole oma sõnadega ettevaatlik. Ole oma sõnades laitmatu. Juba mõttetasandil.
Ütle head!

letters from the crushed

"Every single cell in our body is replaced every seven years. and by my calculations that means by october 2015 the person i will be will have never even touched you.

distance has widened and new things have grown in place. nothing is really forgotten but at this point it’s fluid. it’s taken me this long to encourage myself to stop wishing for a return or a sincere apology, to let you go and hold the hand that’s here."

— k

Ülirealism ruudus

Kuid kui Rebane peaks olema sinilill. Mis ta teeks?
Kui meri peaks olema pilvekiht?
Ratas olema ruubikukuubik?
Roheline roosa?
Mis oleks teisiti, kui Kurbus peaks olema Karupoeg Puhh?

Sürrealism mõnikord teeb oma vigureid. Kõik on nagu käegakatsutav, kuid kui sirutad käe, siis käel pole haarata millestki. Justkui 3D film. Ülirealism.


"Sügislilleke"

Inimene kui sotsiaalne olend?!

Tundub, et elu tahab mind proovile panna. Viimasel ajal väga tugevalt ja halastamatult. Ma põgenesin, nagu ikka tehakse, kui miski üle jõu käib. Kuid oh mis üllatust - see tuleb sulle järgi. Ja mitte ainult selles uhkuses, mis ta tekkides oli, vaid hoopis tugevamana. Või on see kõik silmapete, mis tundub väga reaalne.

Istun seal linnas ja kõik sebivad ümber. Ei ole aega, mil ei kuule sõidumürinat akna taga või idanaabri keelt naaberkorterist. Sellega vist harjusin liialt ära - lumises metsa keskkonnas on veider. On vaikus. On üksik. On vaid ära jäätunud järveke, mille jääd katab pehme valge lumevaip. Metsatukast on kuulda puude hääli, millest lõpuks hakkad aru saama. On tuul, mis puhub hoopis teisiti, kui suurte majade vahel.

Sotsiaalsus puudub. Kuid õnneks on Kõu, kes pakub oma "kiiret" Internetti igal pool. Kuid kui ärkad nii, et oled ainus. Maja on külm. Kõrvus on vaid mingi imelik vuhin või hele mürin. Esimesed sõnad, mis öelda saad, on need, mis paberile kirjutad või klahvivajutusega ekraanile tekivad. Kuidagi ei suuda olla. Kuid sisimas oled kindel, et see on vajalik. Olla üksi, iseendaga. Kasvõi veidi.

Olen palju erinevat kirjandust lugenud, kes jutustavad inimesest kui olevusest, kes ei suuda üksi olla. C. McCandless jõudis ka sellele järeldusele enne, kui ta hing rändama läks. Nii jõudis selleni ka teine mees, kes tegi katse, kas ta suudab ilma ühiskonnata ja inimesteta metsas hakkama saada. Ta hakkas hulluma. Ka mina olen rännates tundnud, kui olen mäetippu jõudnud, jälgides ümber olevaid kauguses olevaid pilvi, mis peidavad endasse kaljunukke, et tahaks seda hetke jagada. Nüüd ja Praegu. Kuid siis keeran paremale ja vasakule ning jään ikkagi üksi muigama. Kogu selles hiilguses.
Kuid just Idamaades põgenevad, või siiski soovivad minna mungad ära. Nad otsivad üksindust. Et olla ilma ühegi segava faktoriga, mis nende mediteerimist segaks. See on viis leida see õndsus. Kaastunne. Armastus. Vabadus. Aga Üksi. Miskipärast peavad nad selle leidma üksi olles. Just nagu Buddha selle leidis puu all istudes. Nad on õnnelikud. Ükskõik kui palju neil inimesi ümber, või kui pole ühtki hingelist kümnete kilomeetrite raadiuses. Munkadele on üksiolemine õnnistus.
Mina aga nõustun Oshoga, kes väidab, et tuleb osata olla üksinda. Ei saa koguaeg olla teiste seas, see on sama, mis olla pikka aega üksi. Tuleb osata nautida seda hetke, millal oled teistega või millal oled jäänud üksi. Mõlemad on väga tähtsad. Usun, et tänapäeval on harjutud sõltuma väga palju teistest. Ja kui tekib hetk, mil pole enam kedagi ümbruses, hullutakse, hakatakse asju ette kujutama ning sellest võib tekkida arusaamatusi. Abielud purunevad, sest teisele ei anta ruumi olla. Ruumivajadust ning üksiolemise hetki peab mõistma samamoodi kui seda, et mõnipäev on armastus suurem kui teisel. Armumine on teist laadi ettevõtmine.

Tänane maailmamuutus..

Raamat räägib mulle, kuidas vanasti olid kõik kristuse õpetuse järgi paika pandud. Mida võis teha, mida mitte.
Ning olid välja mõeldud Surmapatud. Kristlus kasutas hirmu, et inimesi oma võimu all hoida. Seda mingil määral kindlasti ka tänapäeval. Kuid mingis mõttes on see hea, sest usk hoiab inimese koos.


Mahatma Gandhi tegi aga tänapäevasemad surmapatud, mille üle tuleb kauem mõelda, et seda mõista:

• Jõukus ilma tööta
• Nauding ilma südametunnistuseta
• Teadus ilma inimlikkuseta
• Teadmine ilma iseloomuta
• Poliitika ilma põhimõteteta
• Äri ilma moraalita

You must not lose faith in humanity. Humanity is an ocean; if a few drops of the ocean are dirty, the ocean does not become dirty.

• Ma vihkan vägivalda, sest hea, mis sellest näib tulevat, on ajutine, sellest tulenev halb aga igavene.

• Enda vihast kinni hoida on nagu hoida kuuma sütt, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina.

• Viha ja sallimatus on mõistmise kaksikvaenlased.

• Meie planeet annab piisavalt, et iga inimese vajadusi rahuldada, kuid ei suuda tagada igaühe ahnuse rahuldamist.

     ~ Mahatma Gandhi

Peale külma tuleb soe

Jäämäe efekt tõestab end ikka ja jälle. Kord viis ta merepõhja maailma uhkeima reisilaeva, teinekord kirjeldab ta inimest. See Teine kord juhtub vist alatasa, kuid sellisel juhul mõõdab selle suursugusust esmase mulje tagant välja pääsenud Ilu. Kogu selles keerukuses ja mõistatuslikkuses. Kui suurelt suudab see sind hämmastada.

"Mulle ei meeldi plaanid, kuid vahetevahel on nad Ilusad."

Kiirtänaval

Miks inimestel kiire on. Alati. Ja miskipärast just linnades. Pole aega, et hingata, pole aega, et vaadata, pole aega, et märgata inimest enda kõrval. Ei, just seda nad teevad. Nad märkavad väga hästi teist inimest. Kuid mitte õiges valguses. Nad arvavad. Nad loovad illusioone. Nad kujutavad ette. Ja siis jooksevad. Kiirustavad kuhugile, kus on turvalisem. Teinekord koht, kuhu põgenesid, on jällegi ülerahvastatud. Jalad alla ja kiiruga järgmisesse kohta. Kuid miks siis nii?

Kui käisin pargis jalutamas, olid kaaskodanikud rahulikud, loivasid mööda pargiradu ja Nautisid igat sammu, igat puud millest möödusid. Ei tundund, et neil kusagile kiire oleks olnud või nad millegi eest põgeneksid. Pargiinimesed usaldavad rohkem. Siis seadsin sammud kesklinna, vanalinna äärde ja kaubanduskeskuste tuhinasse. Seal tuli üksik tunne peale. Inimmassid voolasid minust üle, mööda. Ja kõik see toimus vaid loetud sekonditega. See on nagu võidujooks igale poole. Silmad on suunatud maha, et kellegile juhuslikult silma ei vaataks. Kiiresti edasi, et kellegile ette ei jääks. Peaasi et keegi minust midagi arvama ei hakkaks. Ära palun ütle midagi kohutavat. Ära kommenteeri mind. Ära vaata ka.

Kui nii mõeldakse, siis mis see põhjus võiks olla? Inimene on ju sotsiaalne olend. Talle meeldib kui talle midagi kena öeldakse, ta naudib teiste imetlevaid pilke, ta naeratab teisele ilusale inimesele, ta tahab kuuluda, ta ei saa olla suhtlemata. Kuid miksjaoks siis niiviisi ollakse nagu tänavapildis näha?

Sotsiaalmeedia popimad lehed

Äkki on põhjus kusagil, kuhu ma veel ei ole jõudnud, ega arvatavasti ei jõua ka - minevikus. Või on see tõesti tänapäeva uus leiutis - olla vastuoluline. Või siis on sellel tõepõhi taga. Et ongi keegi kellegile halvasti öelnud, keegi kedagi halvustava pilguga vaadanud, kellegile naeratades saanud vasta sõimu, et Mis sa siin naerad minu üle.

Ma olen õnnelik, sest Alati on Erandeid.
Mina seda ei tea, mis tegelikult toimub. Oskan vaid arvata.

Talvepuhkus

Puhkus. Talvine Saaremaa.
Hobusetall, kus kõrval lund täis põld. Hobune, ratsanik, Mäesuusad. Rakendasime mäesuusad köiega hobusele järgi ning sõit võis alata, justkui veesuuskadega.

Paksus lumes autoga - ei ole väga hea idee.

Jää ja meri on alati hea otsus. Kas siis mööda jäätükke joosta või siis lihtsalt lamada seal ja kuulata lainetehäält - jäätuki all kui ka enne läheneva veelaine häält.

No man is a failure who is enjoying life.

~ William Feather

Lumejooks

Käisin jooksmas - lumes. Lund on palju, ja sadas peale.
Öös - kui inimesed peaksid kodus telekast jaburaid saateid jälgima.
Hämmastusin - Kadriorus olid suusatajad, üks jooksja, jalutajad, koeraga koos, rõõmus oli see.
Sain Krutskid - ehk siis hea tuju.

Läks ja Tuli

Vana kadus ära. Hajus. Alguses vaikselt, hiljem juba kiiremini ja lõpuks ta kadus. Teda pole enam. On vaid mõningad raasud mälestustes, on mitmeid elemente mis meenutavad juhtumisi/inimesi. Tolmukübemed kapi peal, mis unustusse jäid.

Ma olen rõõmus. Mitmenädalane mittevägapõhjalik planeerimine ei tasunud end ära. Hommikul oli kõik katki. Kõik. Isegi mina ise - veidi. Lõuna-ajal hakkasid klotsid üksteisega haakuma. Pool oli tervenenud, välja arvatud ühe pisikese osaga. Hiljem - teine pool koorus nutust naeruks. Esimese poole pisike osa täitus valgusega. Lõpuks oli tervik. Ja see Tervik oligi just see Tervik, mis valmistas minule kingituse. Kauni, ilusa, naerulise, õnneliku..

Then I'd say ''that bundle - that's family.'' ~ Alvin